Üürimaksu lõks: kuidas tagada maksimaalsed reklaamikulud!

Üürimaksu lõks: kuidas tagada maksimaalsed reklaamikulud!

Pereliikmetele või lähedastele kinnisvara üürimine eeldab üürilepingu hoolikat struktureerimist, et maksusoodustusi optimaalselt ära kasutada. Eriti oluline on “käeulatuslike” rendilepingute aspekt, millest tuleb kinni pidada, et maksuamet kajastaks deklareeritud ettevõtlusega seotud kulutusi. Liiga madala üürihinna korral ei saa maksumaksja kogu ettevõtlusega seotud kulusid maha arvata Ecovis teatatud.

Üürisuhte maksustamise eesmärgil kajastamiseks tuleb üürimakseid regulaarselt tasuda ja dokumenteerida. Maksumaksja saab üüritulust maha arvata ettevõtlusega seotud kulud, mis vähendab oluliselt maksukoormust. Mahaarvatavad reklaamikulud hõlmavad amortisatsiooni, moderniseerimismeetmeid, remondi- ja puhastuskulusid ning laenuintresse. Reklaamikulude arvestamisel tulevad aga mängu konkreetsed tingimused.

Kohaliku rendi mõju

Üüri suurus peab olema vähemalt 66% kohalikust üürist, et võimaldada ettevõtlusega seotud kulude täielikku mahaarvamist. Kui üür jääb vahemikku 50% kuni 66%, on kogu mahaarvamise taotlemiseks vaja prognoosida ülemäärast kogusummat. Kui see prognoos osutub negatiivseks, on võimalik ainult ärikulude proportsionaalne mahaarvamine. Kui üür on alla 50% kohalikust üürist, võib maha arvata ainult proportsionaalsed ettevõtlusega seotud kulud ja koguülejäägi prognoosimine ei ole võimalik.

Tavaline kohalik üür määratakse kohaliku üüriindeksi alusel või võrdluses sarnaste objektidega. Erilist tähelepanu pööratakse ka proportsionaalsetele lisakuludele nagu kinnisvaramaks, veevarustus- ja küttekulud. Struktuuriliselt nõrkades piirkondades võib selle teabe hulk kulupõhise teabe saamist veelgi keerulisemaks muuta.

Eriomadused sugulastele üürimisel

Lähisugulaste vaheliste üürilepingute õiguslik tunnustamine sõltub nende tsiviilõiguslikust tõhususest. Maksusoodustuste saamiseks peavad need lepingud olema üles ehitatud nii, nagu tavaliselt sõlmitaks võõraste inimeste vahel. Soodushinnaga üür ei sisaldu turutingimuste võrdluses ja see on oluline tulu teenimise kavatsuse kontrollimiseks, vt ülal Haufe.

Eelkõige kehtib siin EStG § 21 lõike 2 kohane regulatsioon, mis reguleerib elamispinna andmist osalise tasu eest. Alates 2021. aasta hindamisperioodist on nõutav erijaotus tasuliste ja tasumata osade vahel, olenevalt sellest, kas üür jääb alla 50% või jääb 50-66% vahele tavapärasest kohalikust üürist. Näitena võib tuua maksumaksja A juhtumi, kes üürib 2024. aastal oma õele korteri: 300-eurose põhiüüriga, lisaks 100-eurose sissemakse ja 850-eurose kohaüüriga on 400-eurose küttega makstav üür vaid 38,10% tavalisest kohalikust üürist 11,050-eurose küttega. Seetõttu on antud konkreetsel juhul vaja jagada tuluga seotud kulud, millest saab maha arvata vaid 38,10%.