Enrico Letta aruanne siseturu tulevikust: megalomaania või täpne analüüs?

Enrico Letta aruanne siseturu tulevikust: megalomaania või täpne analüüs?

Enrico Letta esitab oma siseturu tulevikku käsitlevas raportis teatud paralleeli Jacques Delorsiga, kelle 1980. aastate aruanne sillutas teed siseturu väljakujundamisele 1992. aastal. Kuid võrdlus viitab kergele arrogantsusele. Letta analüüs on põhimõtteliselt õige. Maailm on sellest ajast saadik palju muutunud, nagu ka EL, mis on oluliselt kasvanud. Siseturg pole aga kaugeltki täielik; eelkõige puudub endiselt täielikult Euroopa kapitaliturg. Letta konkreetsed ettepanekud kapitaliturgude liidu kohta tabasid seega märki, kuid nende arvamuste vastu on vastuolulised. See ei erineks ka muude küsimuste puhul, nagu kaudne nõudlus jagatud võlgade järele.

Lettal võib mõnes punktis õigus olla, samas kui mõned tema üleskutsed ELi uueks rahastamiseks on vastuolulised. Lettat ei saa aga vaadelda teise Delorina, kuna tänane EL-i juhtkond ei saa samasugust toetust, mida Delors sai Kohlilt ja Mitterrandilt. Kuid seda ei pea tingimata negatiivselt suhtuma. See näitab vaid, et hoolimata uuenduslikest lähenemistest ei naudi Letta samasugust poliitilist toetust kui tema ajalooline eeskuju. Letta ettepanekud siseturu ja kapitaliturgude liidu edasiarendamiseks on kahtlemata olulised, kuid kujutavad endast vaid osa aspekti ELi ees seisvatest keerulistest väljakutsetest. Letta on seetõttu algatanud olulise arutelu, mis toob kaasa edasised debatid Euroopa Liidu tuleviku ja selle majandusliku lõimumise üle.