ELi ühtekuuluvuspoliitika tulevik: väljakutsed ja võimalused 2025. aastaks!

ELi ühtekuuluvuspoliitika tulevik: väljakutsed ja võimalused 2025. aastaks!

14. juulil 2025 esitab Euroopa Komisjon ettepanekud mitmeaastase finantsraamistiku (MFF) ja ühtekuuluvuspoliitika kohta aastast 2028. Need ettepanekud on eriti olulised, kuna ühtekuuluvuspoliitika moodustab peaaegu kolmandiku kogu ELi eelarvest ning on seetõttu ülioluline liikmesriikide majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks. Eesmärk on selge: piirkondlikku ebavõrdsust tuleks vähendada ja ELi piirkondade konkurentsivõimet edendada. DIHK teatab, et Euroopa Komisjon käsitleb oma tulevastes ettepanekutes ka rahastamiskavade mõju sellistele võtmevaldkondadele nagu keskkonnakaitse ja kliimamuutustele vastupidavus.

Arutelud ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle keerlevad praegu eelkõige võimalike rahaliste kärbete ümber kaitsekulutuste kasuks ja ühtekuuluvusfondide juhtimise suurema tsentraliseerimise üle. Selline tsentraliseerimine võib piirata piirkondade tegevusvõimalusi ja viia vähem kohandatud meetmeteni. Võtmeküsimuseks on ka sellistest programmidest nagu Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfond (ESF) vahendite taotlemise suur halduskoormus. Nõudlused protseduuride standardimise ja digitaliseerimise järele kasvavad, et tagada tõhus, sihipärane ja ebabürokraatlik rahakasutus.

Ühtekuuluvuspoliitika väljakutsed ja nõuded

Vajadus ühtekuuluvuspoliitika sisu ümber kohandada on eksimatu. Oluliseks peetakse naasmist selgete põhieesmärkide juurde, nagu atraktiivsete asukohatingimuste loomine ja investeeringud infrastruktuuri ning oskustööliste ja koolitusmeetmete edendamine. Säästva arengu vaimus nõuab Föderaalne Keskkonnaagentuur, et vähemalt 30% mitmeaastase finantsraamistiku vahenditest kasutataks kliimakaitseks, et edendada konkurentsivõimet ja sotsiaalset rahulolu, tagades samas tervisliku keskkonna. Föderaalne Keskkonnaagentuur rõhutab, et selline sihipärane suund on vajalik ka piirkondlike iseärasuste arvessevõtmiseks ja tulevaste teemade, nagu kliimaneutraalsus ja bioloogiline mitmekesisus, laiendamiseks.

Sellega seoses tuleb arvesse võtta mitmeid strateegilisi elemente: Tuleb välja töötada piirkondlikud üleminekukavad, mis võtavad kasutusele osaluspõhise lähenemisviisi, et tagada õiglasem üleminek kõikidele sidusrühmadele, eriti töötajatele ja ametiühingutele. Oluline on vältida teesõltuvusi ja välistada mittesäästvad tehnoloogiad. Õiglane üleminek tagab elanikkonna aktiivse kaasamise ümberkujundamisprotsessidesse.

Lähikuudel tegeleb Euroopa, riiklik ja regionaalne poliitika intensiivselt EL Komisjoni ettepanekutega. Järgnevad läbirääkimised Euroopa Parlamendi ja nõukoguga ning lõpliku kokkuleppe peavad kinnitama liikmesriigid ühehäälselt ja EL-i Parlament häälteenamusega. Kõigi osaliste kohustus on mitte kaotada silmist kommertsmajanduse huve, et tagada tasakaal majanduskasvu ning sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide vahel.